Helena küsimus, kolm vestlust ja Kaizen: kuidas ma õpin paremaks saatejuhiks

Helena Ojala tõstatas meie vestluses küsimuse, kuidas saab saatekülaline intervjuus parem olla. Hea küsimus. Aga see jäi minuga hoopis teisel põhjusel: kui külaline saab õppida, siis mida saan mina saatejuhina teha, et tema mõtted tõesti särama pääseksid?

Ma armastan hetke, kui vestluses sünnib midagi, mida kumbki meist enne ei teadnud. Külaline ütleb ühe lause, minul tekib küsimus ja korraga näeb kuulaja vana probleemi uue nurga alt. Selliste hetkede nimel ma mikrofoni taha istungi. Helena küsimus pani mind uurima, kuidas neid hetki teadlikumalt luua.

Loe ka meie vestlust: Helena Ojala ja Mikk Orglaan värbamisest ja juhtimiskultuurist.

Kolm vestlust, kolm erinevat peeglit

Võtsin uuesti ette kõik kolm seni tehtud vestlust, kus olin saatejuht. VKG loos olin kehastunud Äripäeva nimel suure tööstusettevõtte jaoks kui väljast tulnud uudishimulik küsija. Birgit Arusega rääkides sain müügi üle küsida inimesena, kes on seda ise ehitanud ja sellega ka maadelnud. Helenaga jõudsime küsimusteni, mis ühendavad värbamise, juhi otsused ja inimese tegeliku töö.

Neid kuulates ei otsinud ma endale hinnet. Otsisin hetki, mil üks aus küsimus aitas külalisel öelda midagi päriselt kasulikku. Mida ma tegin, et see mõte nähtavale tuli? Kuidas sai kuulaja sellest midagi kaasa võtta? Ja millist oma tugevust võiksin järgmises vestluses teadlikumalt kasutada?

See oli minu jaoks kõige põnevam taipamine: areng ei alga sellest, et ma kirjutan endale ette uue isiksuse. See algab sellest, et ma märkan, millal olen kõige rohkem mina ise ja annan sellele parema rütmi.

Mis mind saatejuhina käivitab?

Esiteks päris huvi. Kui juht ütleb, et inimesed on ettevõtte kõige tähtsam vara, tahan ma küsida: millises otsuses see välja paistab? Kui keegi räägib heast müügist, tahan ma teada, mis juhtus päris kliendikõnes. Ma ei taha ainult ilusat lauset. Tahan näha, kuidas see päriselus töötab.

Teiseks näen ma seoseid. Strateegia, protsessid ja inimesed ei ela minu peas eraldi riiulites. Üks otsus muudab teist ning mulle meeldib see koos külalisega üles leida. Kolmandaks julgen ma kaasa mõelda ja vajaduse korral vastu vaielda. Kõige huvitavam vestlus sünnib sageli just seal, kus kaks kogemust omavahel kokku põrkavad.

Ja mulle meeldib õppida. Mitte viisakalt noogutada, vaid päriselt oma pilti muuta, kui külaline näitab mulle midagi, mida ma enne ei näinud. Need on tugevused, mida tahan järgmistes saadetes veel rohkem kuulaja teenistusse panna.

Kaizen ei ole loosung seinal

Jaapani Kaizeni mõte on lihtne: märka võimalust, tee väike parendus, vaata, mis juhtus, ja õpi järgmise sammu jaoks. Minu jaoks tähendab see, et iga saade on võimalus teha üks asi teadlikumalt kui eelmine kord. Mitte täiuslik revolutsioon, vaid järgmine väike, päriselt tehtud samm.

Näiteks võin enne järgmist saadet otsustada, et võtan ühest külalise loost lõpuni kaasa olukorra, tema otsuse ja tulemuse. Vestluse järel vaatan, kas kuulaja sai selle loo kätte. Kui sai, on mul midagi, mida korrata. Kui mitte, on mul küsimus järgmise saate jaoks. Nii muutub õppimine töö osaks, mitte juhuslikuks lubaduseks end parandada.

Kaizen annab mulle veel ühe olulise vabaduse: ma võin olla uudishimulik, energiline ja eri maailmu kokku viiv Mikk. Ma ei pea seda osa endast väiksemaks tegema. Ma saan õppida, millal oma küsimus, kogemus või vastuväide külalise mõtet kõige paremini edasi viib.

Miks see võiks päriselt toimida?

Tagasiside uurijad Avraham Kluger ja Angelo DeNisi näitasid, et tagasiside võib sooritust parandada, kuid mõju sõltub sellest, millele tähelepanu suunatakse. Minule on kasulikum küsida „kas kuulaja kuulis külalise otsust ja tulemust?” kui anda endale üldine silt „hea” või „halb” saatejuht. Konkreetne tegu annab järgmise katse jaoks midagi, mida muuta. [1]

Peter Gollwitzeri ja Paschal Sheerani töö „kui–siis” plaanidega aitab mõista, miks pelgalt soovist ei piisa. Kui olen ette otsustanud „kui külaline alustab olulist näidet, küsin kõigepealt, mis pärast juhtus”, on mul päris olukorras lihtsam oma kavatsust ellu viia. See on üks viis tõlkida taipamine teoks. [2]

Phillippa Lally ja kolleegide harjumusuuring tuletab meelde, et uus käitumine kasvab korduse ja äratuntava olukorra kaudu ning selle tempo on inimestel erinev. Nii on ka saatejuhtimisega: üks tore kord on algus, aga rutiin sünnib siis, kui sama teadlik valik tuleb tagasi järgmises ja ülejärgmises vestluses. [3]

Kui muutus nõuab rohkem energiat

Kõik inimesed ei juhi oma tähelepanu ja sisemist pinget ühtemoodi. Mõnel tuleb korraga kümme põnevat mõtet. Mõnel on raske jätta midagi lahtiseks, enne kui ta on seda põhjalikult kontrollinud. Kõrvalt võib esimene näida kärsitu ja teine jäik. Sageli pannakse sellele kiiresti nimi „halb iseloom”, kuigi inimese sees võib see tähendada lihtsalt suuremat pingutust.

Mul ei ole ATH-d ega OCD-d kliiniliselt hinnatud ning ma ei väida, et mul kumbki oleks. Need on erinevad seisundid; OCD ei tähenda lihtsalt põhjalikkust või kõrgeid standardeid. Kui kellelgi on nendega seotud raskusi, võib muutus vajada rohkem tuge ja teadlikult kujundatud keskkonda. See ei vabasta vastutusest teiste inimeste ees. See aitab leida viisi, kuidas hea kavatsus ka tegelikus käitumises välja paistaks. [4, 5]

Minu jaoks tähendab see lihtsat küsimust: milline väike kokkulepe iseendaga aitab mul kasutada oma energiat nii, et külaline saab oma mõtte lõpuni avada? Märksõna paberil. Üks küsimus korraga. Hetk kuulamiseks. Mitte enese vaigistamiseks, vaid parema vestluse loomiseks.

Märkamisest kasvab uus rutiin

See lugu ei ole ainult podcastist. Juht, asutaja, müüja, lapsevanem või kolleeg saab sama ringi oma töös läbi teha.

Helena üks küsimus andis mulle võimaluse vaadata oma seniseid vestlusi uue pilguga. Võib-olla ongi parim tulemus see, et ma ei lähe järgmisse saatesse tõestama, et olen juba valmis. Lähen sinna uudishimuga, teen järgmise teadliku sammu ja kuulan, mida see mulle õpetab.

Viited

[1] Kluger & DeNisi (1996), tagasiside ja soorituse metaanalüüs: https://doi.org/10.1037/0033-2909.119.2.254

[2] Gollwitzer & Sheeran (2006), „kui–siis” plaanide metaanalüüs: https://doi.org/10.1016/S0065-2601(06)38002-1

[3] Lally jt (2010), harjumuste kujunemise uuring: https://doi.org/10.1002/ejsp.674

[4] National Institute of Mental Health, ATH täiskasvanutel: https://www.nimh.nih.gov/health/publications/adhd-what-you-need-to-know

[5] National Institute of Mental Health, OCD: https://www.nimh.nih.gov/health/publications/obsessive-compulsive-disorder-when-unwanted-thoughts-or-repetitive-behaviors-take-over